Karlil ei olnud mingit tuju. Vanaisa oli hulluks läinud, ajab täitsa segast. "Tsau Armin. Ega väga midagi uudist ei ole. Jah... Siin võib minna ohtlikuks. Oota, ma ei saa! Kõneaeg saab otsa.... piip piip piip!" lõpetas Karl kõne. "Täiesti metsas noh!" kirus poiss ning lõi jalaga maas vedelevat mängukaru. "Poiss! Ma ei lähe täna metsa. Jään parem koju. Too kirjad ära!" kamandas sissetulnud vanaisa. Karlil olid juba varasemad kogemused kirjade mittetoomisega. Seega oli targem minna. Õues oli valge, kuid siiski hirmutav. Postkastini oli veel paar meetrit. Jälle oli kiri. Kalle, Kalle, Kalle..... Me ei viivita rohkem. Liiga riskantne, et jääd poisile vahele. Ta jääb ellu... veel. Kes teab, kuidas ta reageerib!? Äkki ta loeb seda kirja!? Kunagi ei tea. Kalle, usu mind, poiss on nutikas lutikas. Kui on vaja, siis sa saad isegi aru, et peame seda tegema. Poiss ON ohtlik.
"Sa poiss!"kirus Karl. "Või et mind tapma!?" "No tere Karl!" lausus keegi Karli selja taga. Karl võpatas ja pööras ümber. Võõral olid suured käed, ja karvased jalad, mis paistsid ta pükste alt välja. Käes oli mehel nuga, ja ta tundus ähvardav. "Kao minema! Tean küll teie kirju vanaisale! Varsti lähen politseisse, ja vanaisa ei pea surema!" vastas Karl. "Nutikas lutikas. Poiss, teeme kokkuleppe. Sina vaikid, ning mina jätan su ellu," pakkus võõras. "Räägi lolliga!" sähvas poiss ja hakkas taganema. Järsku tundis ta valusat hoopi. Hiljem järgnes teadvuse kaotus.
Esimene asi, mida Karl peale minestamist nägi, oli politseinik. "Noh väikemees! Jäid ellu?" päris politseinik naerdes. "Jah, ikka." vastas Karl segaselt. Miks siin politseinikud on? Ja kus on vanaisa? Küsimusi oli Karli peas sadu. "Mul on sulle üks uudis. See võib veidi šokeerida. Su vanaisa..." alustas politseinik aralt. "Surnud," lõpetas Karl lause rahuloevalt. Selle peale ei kostnud politseinik midagi. Paistis, et hoopis tema oli saanud šoki. Karl naeratas rahulikult. "Kõik on okei, jätkake oma tööd. Aga kas saate mind koju viia?" küsis Karl ja üritas tõusta. "Noo jah, Andres! Vii poiss koju!" hüüdis politseinik ning kadus. Viie minuti pärast jõudiski keegi Andres. "Lähme autosse," sõnas Andres. Hetke pärast istus Karl politsei autos ning sõitis sellega kodu poole. Andres ei olnud väga jutukas, ega rääkinud poisiga. Karl pidigi mõtlema. Vanaisa surm pidi toimuma nii või naa. Aga ta oleks võinud ju veel elada! Ehk oli ta sellele võõrale võlgu ega maksnud tagasi? Lahendusi oli palju. Aga nüüd on liiga hilja küsida vanaisa enda käest. Ta on arvatavasti juba kirst juba sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar